Karnevalikuninganna
Helga Randmaa, Bie Erenurme fotod
Foto ja installatsioon
Pärnu Kunstnike Maja
Avamine 14 detsember kell 17.00
Näitus 14 detsember - 7 jaanuaar
Helga CV
1988 Maduperformance Teatrikarneval
(Baltoscandal?) Pärnu
1993 Peategelane dokumentaalfilmis “After
the break”, USA
1995 Performance “Striiptiis”, Malmö,
Rootsi
1995 Performance Kiek in de Köök, Bie
Erenurme fotonäitusel, Tallinn
1999 Performance teatrilaval, Byside
Sidewalk festivalil Umeå, Rootsi
1999 Tänavaperformance Byside Sidewalk,
Umeå, Rootsi
2003
Filmi peategelane “The Witch” (Nöjamoor), Dokumentaal ja antropoloogilisel
filmifestivalil, Pärnu
1988 ja edasi 100
performantseid Töstamaa, Pärnus, Kihnul ja ümberringi
Vöidetud Kadripäeva
vôistlusi Töstamaa Vallamajas, ja palju palju muu.
Kes on Helga?
Helga Randmaa, s. 1938 põlluharija ja endine kalarookija, abielus kaluri
Herman Randmaaga, s. 1930 , on täiskasvanud naine, kes ei ole lõpetanud
mängimast nagu laps. Ta ehitas nukumaju ja mängis nukkudega kuni ta sai 18
aastaseks. Nüüd riietub ta ümber ja esineb inimestele. Tema ümberriietumised on
seotud eesti maainimeste ja kalurikultuuri siiamaani elusoleva
maskeraaditraditsiooniga, mis nüüd on välja suremas. Maskeraaditraditsioon
seisnes selles, et teatud pidupäevadel, nagu Mardi ja Kadripäevadel, pandi
teatud kostüümid selga. Tõstamaal korraldatakse maskipeovõistlust - mille Helga
on tavaliselt võidab. Maskeraadis kaluri- ja maakultuuris on sotsiaalsed
funktsioonid, kus elu läheneb mängule, teatrile ja kunstile.
Helgal välja arenenud võime ennast väljendada ja oma isiksust esile tuua
mitmekülgsel ja imestamapaneval viisil. Teadlikult või alateadlikult lähtub ta
etableeritud ja sotsiaalselt aktsepteeritud ja veel mitte väljasurnud
maskeraaditraditsioonist. Oma mängus julgeb ta provotseerida ja rünnata meie
ettekujutusi ja arvamusi sellest, “kuidas tegelikult peaks olema” elulistel ja
rõõmsatel viisidel. Mängus lubab ta välja keelatud mõtted, tabudega kõrvaldatud
rollid ja käitumised. Vaataja ei jää puutumatuks.
Helga ja minu suhe
Helga kasuema oli vanaema
isa öde. Tädi Liina. Tädi Liina ka kasvatas vanaemat kuna tema vanematel polnud
alati palju aega oma tütrile - neil oli ju vabrik Audrus. Helga sattus tema
juurde ühe önnetuse pärast mis juhtus talle kui ta peebi oli. Tädi Liina elas
Pärnus haigla ligidal, ja sinna Helga jäi elama - Tädi Liinal polnud ka lapsi.
Helga emal oli liiga palju neid, üheksa tükki. Aga suveti oli Helga oma
pärisema juures.
Tädi Liina väga hoolis
vanaemast, ja andis Helgale edasi vanaema asiu mis siia Eesti jäid, ja Helgal
on palju sellest rääkida. Tal on vanaema voodiosa alles ja vanaema vanemate
pulmapilt. Helga kinkis kunagi emale ühe nööpi (vöi ümberpöördud) kui nad
lapsed olid. Helga jäi meid, mind, emat ja vanaemat, nigu ootama. Mina olin se
kes tulin, peale viiskümmend aastat... Se oli nikui Tädi Liina oleks Helgale selle ülesseanne
andnud, et neid asiu hoida kuni ”me tagasi tulime”.
Vanaema käis küll mõned
korrad Pärnus ja Audrus 1990- aastatel - aga ta oli vanaks saanud ja temale ei huvitanud
"uued" vanad sugulased. Ta ei tahtnud tunnistada et nad olid öiged
sugulased. Ta oli ära unustanud ühe kusiini. Lili, Helga ema.
Helga on se naine kes minu
naissuguvösas sümboliseerib jöudu ja tasakaalu. Kes oskab ise enda elu täita.
Kes on leidnud vastusi eluküsimustele ja kes ei karda elut.
Looming
Helgat on filmitud alates
aasta 1993, kui ameerikast antropoloogiline filmija Kaaren Shalom teda filmis.
Ise olen Helgat filminud alates aasta 2000. Siit näitaksin valitut juppisi. Erinevaid
asiu nagu sünnipäeva pidu Zorba tantsuga, madu tantsu, striiptiisi, kuivkäilma
labidaga puhastamist. Minu filmitud materialist on eesmärk teha dokumentaal
filmi, mis veel valmis pole saanud. Helgast mul on tehtud film ”The Witch” mida
näidati Antropoloogilisel filmifestivalil Pärnus.
Helga terve elu on tema
looming, aga sinna kuulub ta aed, ta nukude kollektsioon ja ka tema enda
prügist tehtud kostüümid.